Oleme viimase kolme aasta vältel tegelenud paljude omavalitsuste haridusküsimustega. Kokku võib lugeda üle 20 omavalitsuse, kus oleme aidanud välja selgitada haridusteenuste vajadust tulevikuks ja/või konsulteerinud eesmärkide seadmist. Nende tööde raames on toimunud rohkelt arutelusid, milline peaks olema omavalitsuse roll hariduse korraldamisel.
Väljaspool Tallinna ja Tartu linnaregioone on viimase 15 aasta jooksul elanikkond reeglina vähenenud. See on ühtlasi kaasa toonud õpilaste arvu kahanemise. Samas on haridusvõrk sageli jäänud muutumatuks. Seega tuleb tihti ette olukordi, kus mitmesajale lapsele ehitatud koolis käib nüüd mõnikümmend. Kuigi viimasel viiel aastal on laste arv püsinud reeglina stabiilsena, ei näita prognoosid ka kasvu. Arvestades üha vananevat elanikkonda tuleb omavalitsustel langetada raskeid otsuseid haridusvõrgu optimeerimiseks, sest mõne aasta pärast käib kõigi asutuste pidamine neile finantsiliselt lihtsalt üle jõu.
Nende diskussioonide käigus oleme sageli jõudnud küsimuseni, kus on laste valikuvõimalus. Tõsi, võimalus valida kodulähedane kool on oluline. Vahest aga olulisemgi on see, mis koolis toimub – entusiastlikud õpetajad, vajalike tugiteenuste olemasolu, piisavalt valikaineid jne. On üsna selge, et liitklassidega tibatillukeses koolis on neid ühel hetkel väga keeruline tagada.
Siit jõuamegi valla- või linnavalitsuse rollini kooli pidajana. Enne haldusreformi 2017. a olid paljud omavalitsused nii väiksed, et suutsid küll tegeleda füüsilise keskkonna teemadega, kuid sisuliste suuniste andmiseks lasteaedadele ja koolidele jõudu või kompetentsi ei jätkunud. Haridusasutused juhtide tasandil on teisalt selgelt väljendanud soovi, et neile antaks täpsemaid näpunäiteid, millised on pidaja (omavalitsuse) ootused. See tähendab, et haridusstrateegiad peavad muutuma sisulisemaks – eesmärgist „tagada kõikidele soovijatele kodulähedased lasteaia- ja koolikohad“ ainuüksi ei piisa. Tarvis on mõtestada lahti hariduse sisuküsimused.
Tegemist ei ole lihtsate kilda kuuluva ülesandega. Tähelepanu vajavate teemade spekter on hästi mitmetahuline, alustades personali leidmisest ja motiveerimisest ning lõpetades haridusuuenduste ja muutunud õpikäsituse rakendamisega. Siinkohal on oluline eristada juhtimistasandeid. Omavalitsus peaks andma üldisi suuniseid, mitte võtma ära haridusasutuste iseotsustusõigust. Pidavate kokkulepete sõlmimiseks tuleb korraldada rohkelt arutelusid, millesse on kaasatud kõik vajalikud osapooled – omavalitsuse ametnikud, haridusasutuste juhtkonnad, õpetajad, õpilased, lapsevanemad ja kogukondade esindajad.
Suurem osa nüüdseks valminud haridusstrateegiatest, mille koostamises oleme osalenud, on fokusseeritud sisulistele küsimustele. Keskkond on muidugimõista oluline, kuid siiski on tegemist vahendiga sisuliste eesmärkide täitmiseks. Uute strateegiatega on omavalitsuste rolli suurendamisele hariduse korraldamisel alus loodud. Kas sisu ka tegelikkuses „võrgust ja karbist“ ettepoole asetub, näitab aeg. Meie oleme aidanud teemasid püstitada, reaalsed sammud tuleb astuda elluviijatel.